Keskerakond tähtsustab riigi vastutust hariduses

MAILIS REPS,      12. mai 2004


Eesti hariduses on terve rida probleeme. Küsimus pole ainuüksi kehvades õpikutes või hindamise küündimatuses – meil pole praegu isegi koolikõlbulikku õppekava üldhariduskoolidele, rääkimata kutsekoolidest. Õppekava peab olema selge ja ühemõtteliselt arusaadav hariduse sisu dokument, mille alusel koostatakse õpikud, õppevahendid, antakse iga päev koolis tunde, korraldatakse tasemetöid ja riigieksameid.

Igal riigil peab olema oma, mitte sisse ostetud õppekava, nagu mitmed spetsialistid, kaasa arvatud härra Maimets, viimasel ajal on soovitanud. Eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade nõuab ju ka meie põhiseadus. Selle tagab vaid omakeelne ja eesti kultuurikeskne haridus, mis vahendab rahvuslikku ja riiklikku identiteeti loovat teadmist. Mis tahes teise välisriigi üldhariduskoolide õppekavad vahendaksid aga teise riigi hariduspoliitilisi eesmärke ja teise rahvuse ning kultuuri järjepidevust. Kui võtame mehaaniliselt üle mis tahes teise riigi õppekava, pole hariduse andmine, eelkõige selle sisu, enam Eesti riigi kontrolli ja järelevalve all ja seega satume otseselt vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37-ga.
Tartu Ülikool on saanud ligi kuus miljonit krooni ja töötanud pea neli aastat, kuid kahjuks õppekava pole endiselt. Eestis lõpetati Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi tegevus 1991. aastal ja tänaseni pole haridusuuringute süsteemi, milleta pole võimalik arendada õppekava, haridusökonoomikat, haridusjuriidikat ega teisi haridussüsteemile vajalikke tugiteadmisi.
Siit esimesed ettepanekud: taastada riiklik haridusuuringute süsteem ning rakendada tööle õppekavadega tegelev instituut, mis suudab nõustada õppekava rakenduse küsimustes; rakendada õppekavade rahastamiseks erinevat pearaha, põhikoolis madalamat ja keskkoolis kõrgemat, vastavalt õppetundide arvule ja õpingute iseloomule.

Haridusvõimaluste ebavõrdsus

Keskerakond on alati tähtsustanud riigi vastutust hariduse küsimustes. Eesti riik peab vastutama selle eest, et iga laps saaks kasutada koolieelset aastat kooliküpsuse omandamiseks ja kohustusliku hariduse kodulähedases koolis. Lasteaia rolli on siiani liiga vähe tähtsustatud. Lasteaia viimast aastat loetakse paljudes riikides, ka Euroopa statistikas, üldhariduse hulka ning seda õigustatult, sest hea algus tähendab üldjuhul edukalt jätkuvat kooliteed. Üks asi on kooli olemasolu külas või asulas, teine on selle suutlikus pakkuda erinevaid õpivõimalusi.
Hoopis tõsisem on lugu tugiõpet ja ravi vajavate õpilastega, kellele peavad olema avatud nii tavakoolid kui riigikoolid ning kindlasti tänaseks parema rahastamisega riigikoolid.
Poliitikud, lapsevanemad ja teised huvilised on sageli süüdistanud koole hariduse halvas kvaliteedis. Selle argumendiga on osa koole õnnestunud sulgedagi, kuid milliste kriteeriumidega hariduse kvaliteeti ühes või teises koolis mõõdaksime? Sageli on selleks vaid riigieksamite hinded, nn kliendi rahulolu või rahulolematus mõne konkreetse õpetajaga. Paraku pole meil juba alates 1993. aastast ainespetsialiste-metoodikuid, kes oskaksid hinnata aineõpetaja tööd professionaalina. Inspektorid loevad ju enamasti üksnes pabereid.

Haridus vajab hindamissüsteemi

Seega on vaja luua hariduse kvaliteedi hindamise süsteem paljude indikaatoritega, mis iseloomustaksid hariduse vastavust nii ressursi tasuvuse kui haridusnõudluse seisukohalt. Ühiskondlikus leppes esitatud õppuri ja õpetaja õpingutejärgne toimetulek ühiskonnas on selgelt ebapiisav kui ainus hariduse kvaliteedi kriteerium. Ehk võiksime rakendada vähemalt osa OECD kvaliteediindikaatorite süsteemist. Hariduse ja õpetaja töö kvaliteedi objektiivseid hindamise aluseid praegu pole. Pole ka standardeid, mis võimaldaksid klasside lõikes piiritleda kõige vajalikumaid teadmisi ja oskusi, milleta järgmises klassis või kooliastmes toime ei tulda.
Haridusvõimaluste kättesaadavus peab olema võrdne, kuid õppijate individuaalne võimekus ja õpisuutlikus pole seda kunagi. Keskerakonna hariduspoliitika on alati olnud suunatud õpilaste võimetekohase õppimise toetamisele ja erivajaduste arvestamisele. Eestis tuleb arvestada nii eriandekatega kui erihooldust ja tuge vajavate õppuritega. Just väikerahva andekad noored ei tohi kaotsi minna maal ega linnas. Süvakoolis õppimine tähendab vabatahtlikult endale võetud suuremat töökoormust, seega pole vaja süvakoole ja -klasse mitte kinni panna, vaid püüda viia teisedki koolid kõrgemale õpetuslikule tasemele. Paljudes väikestes, keskustest eemal asuvates koolides on mitmeid edukaid süvaõppeklasse hiljuti avatud.

Eelkutseõppe korraldusest

Keskerakond on järjekindlalt toetanud eelkutseõppe korraldamist ning keskkooli ja gümnaasiumi diferentseerimist. Eelkutseõppe juurde kutseõppekeskustes ja kutsekoolides peaks kuuluma võimalus omandada seal ka põhiharidus. Oleme soovitanud astmelist kutseõpet step by step, mis tähendab õppijale võimalust alustada algteadmiste omandamisest ning asuda tööle tasemel, kuhu võimed ulatuvad ning loomulikult võimalust jõuda hoolsa õppimisega välja kõrghariduseni oma kutsealal. Riik peab tagama kutsekoolidele riikliku tellimuse, olenemata sellest, kes on selle kutsekooli omanik. Vajame keskastme spetsialiste, kuid kõrgharidus Eestis on välisekspertide hinnanguil liiga akadeemiline, ebapraktiline ning tööjõuturu nõudlustele tihtilugu mitte vastav.
Siit ettepanekud laiendada eelkutseõpet ja diferentseeritud õpetamist alates 7. klassist, vähendamaks õpilaste edutust ja koolist väljalangemist; luua hariduse kvaliteedi määratluse süsteem, diferentseerida keskkool ja gümnaasium ning viia kõrgkoolide õppekavad vastavusse tööturu praktiliste nõudmistega.

Hariduspoliitikagi vajab pädevust

Oluliseks probleemiks on hariduspoliitika subjektide pädevus haridusprotsesside juhtimisel, sealhulgas õppeasutuste võrgu kujunemisel ja haldamisel. Koolivõrgu üle peab otsustama ja selle eest vastutama riik, olgu selle omanikuks nimetatud kohalik omavalitsus või eraisik – raha valda tuleb ju riigilt, vastutus ja kohustus hariduse korraldamise eest jääb riigile juba põhiseaduse alusel.
Kui õpilane liigub näiteks üldhariduskoolist kutsekooli, siis ei tohiks ta riigi vastutusalast väljuda. Laps ei tohi kannatada õppeasutuse omandivormi erisuste tõttu. Riik vastutab hariduse eest koolilitsentse välja andes, õppetöö tulemuslikkust kontrollides eksamite või tasemetöödega. Riik vastutab ka emakeelse õppe kättesaadavuse eest ja kõikide laste kaasamise eest õppetöösse. Arvata on, et emakeelse õppe korraldamise probleemid on saanud hoopis teise näo pärast 1. maid 2004. a.
Koolide pidev lahtiriigistamine Eestis on tekitanud hulgaliselt nii valdade kui linnade ja valdade vahelisi võlgnevusi. Kokkuvõttes on see raskendanud laste kooli valikut ja õppetöö kvaliteeti. Eriti keeruliseks on muutunud delegeerimised, mis ei too kaasa kohalikele omavalitsusele vajalikke ressursse. Jutt pole ju ainult finantsilistest ressurssidest, vaid ka inimressursist, erialasest kompetentsist, mida varasematel aastatel pakkus näiteks Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut.

Koolivõrku juhuotsustega ei muuda

Nii väikeses riigis nagu Eesti on mõistlik hallata koolivõrku suuremate üksuste, näiteks maakondade või omavalitsusliitude tasemel. Otsuse ja vastutuse selle kohta peab tagama riik. Pea kümme aastat on kestnud nii varjatud kui avalik koolide väljasuretamine.
Koolivõrgu planeerimine toimugu kohalike omavalitsuste tasemel. Koolide avamisel ja sulgemisel tuleb arvestada õpilaskonna pikemaajalise prognoosiga. Selleks on vaja taastada elanike sissekirjutus või mõni teine riiklik õpilaste ning õpetajate statistika alussüsteem. Muukeelses hariduses tuleb näha ressurssi, mitte käsitleda seda vaid probleemina.

Õpetaja koolitus, professionaalsus ja töö väärtustamine
Õpetajat on nii palju kritiseeritud, et sellest on väsinud vist kritiseerijadki. Enamik koolis töötavaist inimestest on entusiastid, kes on koolile truuks jäänud ja pole kergemat tööd ega paremaid teenimisvõimalusi otsima läinud. Lisaks sellele on õpetaja üha enam klienditeenindaja kui õpetaja rollis.
Õpetaja töökohustused on pidevalt kasvanud ja inspektori hirmus tehtavat formaalset paberitööd on niipalju saanud, et õppetöö ettevalmistamiseks jääb paratamatult vähem aega. Kõige halvem on see, et kooliõpetajale lükatakse lahendada need asjad, millega ministeeriumi ametnikud toime ei tule, nagu sadade pädevuste rakendamine, arenguvestluste dokumenteerimine ja palju muud.
Ka töö- ja puhkeaja seadus ei toonud õpetajatele midagi head. Tegeliku töökoormuse vähendamise ja lisatasude asemel jookseb ta nüüd naaberkooli mõnda lisatundi andma. Varem võis ta sama palga oma põhitöökohas teenida.

Koduseid sotsiaalprobleeme lahendab õpetaja

Omaette probleemiks on õpetajate sotsiaaltöötajaks muutumine. Kodused sotsiaalsed probleemid tulevad kooli kaasa. Kuigi deklareeritakse, et kool pole sotsiaalabiasutus, peab õpetaja laste probleemidega arvestama, tahab ta seda või mitte. Valla sotsiaaltöötaja tavaliselt lasteni ei jõua, sest tema peab toime tulema paarisaja pensionäri ja abivajajaga. Kool vajaks oma sotsiaaltöötajat, kes oleks nii psühholoog kui kutsenõustaja.
Oluliselt tuleks tõsta koolide klassivälise töö rahastamist, sest see leevendaks sotsiaalprobleeme. Nii õpetajad kui koolijuhid peaksid tagasi saama oma sotsiaalsed garantiid. Jutt pole ainult palgast, vaid tähtajatutest töölepingutest, sest koolijuhid on täna poliitiliselt sõltuvad, seda ei tohi juhtuda aga õpetajatega.
Keskfraktsioon teeb oma ettepanekud: taastada õpetajate ainealane professionaalne nõustamine vabariiklike ainespetsialistide tasemel; sätestada mentorlus ja luua õpetajate täiendkoolitussüsteem; ühtlustada õpetajate põhikoolitus ülikoolide lõikes ning seostada täiendkoolitussüsteemiga, mis sisaldab vaheastmetena ka kutseaastat.

Lühendatult 4. mai kõnest Riigikogus

Kooliprobleemid:
Koolide taseme vahe on suur;
Rahulolematus kooliga: vaid 17% 11aastastest lastest on kooliga rahul;
Õpikud ja riigieksamid on faktidest üleküllastatud;
Suur väljalangevus põhikoolist: eelmisel õppeaastal katkestas põhikooli 1145 õpilast;
Õpikeskkond pole turvaline ega soodusta lapse arengut, lapse andeid arvestatakse vähe;
Õpetajad pole rahul palgaga;
Õpetajaskond vananeb;
Aastaks 2008 väheneb õpilaste arv kolmandiku võrra (2002. aastal oli koolis 200 487 õpilast, aastaks 2010 prognoositakse õpilaste arvuks 134 400);
Riigi kulutused õpilasele suurenevad pidevalt.
Allikas: SL Õhtuleht, 11.02.2004

Riigikogu kultuurikomisjoni määratletud haridusprobleemid:
• Hariduse sisu mittevastavus ühiskonna, õppurite ja tööturu vajadustega;
• Haridusvõimaluste kättesaadavuse ebavõrdsus ja regionaalne kvaliteedi eripära;
• Hariduspoliitika kujundajate vildakas pädevus;
• Õpetajate probleemid;
• Parlamenti kuuluvad erakonnad peaksid oma lahendused pakkuma kõigile neljale probleemile.
Allikas: EPL, 4.05.2004

Küsitlus: Kuidas lahendada probleeme Eesti hariduses?
Jaak Allik
Rahvaliit
• lisada järgmise aasta eelarvesse vähemalt 15% palgatõusuks kõigile haridustöötajaile ja 500 miljonit krooni investeeringuid hariduse materiaalsesse baasi
• tõsta koolikohustuslik iga 19. eluaasta piirini
• luua maakutsekoolide juurde alates 7. klassist eelkutserühmad ja kujundada nad 14–18-aastastele noortele mõeldud ametikoolideks
• anda koolijuhtidele suuremad õigused kasvatus- ja karistustegevuses
• muuta tänased teadmiste- ja ainekesksed õppekavad analüüsi- ja pädevuskeskseks
• luua alates algkoolist tasandusõppe võimalused koos spetsiaalsete õpetajatega

Tõnis Lukas
Isamaaliit
• määratleda haridusmiinimum vähemvõimekatele õpilastele
• kehtestada õpetajate kutsestandard ja viia sisse noore õpetaja kutseaasta mentori juhatuse all
• pikendada koolikohustust 18. eluaastani
• viia sisse õpetajate täiendkoolituskursuste register
• arendada välja täielik õpilaste register
• jätkata õpilaskodude loomist nii maa- kui linnakoolide juurde
• suurendada koolide hoolekogude rolli
• elustada vahepeal eksisteerinud noore õpetaja stardikapital
• tõsta nii lasteaia-, üldhariduskooli- kui kutsekooliõpetajate palga alammäära
• arendada välja karjääri- ja kutsenõustamise süsteem

Indrek Raudne
Res Publica
• maksta õpetajatele suuremat palka kui vabariigi keskmine palk, parematele ka topelt rohkem kui seni
• minna üle uuele pearahasüsteemile
• anda õppeprotsessi ja -sisu kavandamisel koolidele tunduvalt suuremad vabadused
• diferentseerida ainekavad vähemalt kolme raskusastmesse
• korraldada ümber õpetajate koolituse ja täiendkoolituse süsteem
• asendada riiklikel käskudel, keeldudel ja haridusbürokraatial põhinev süsteem kooli enda kehtestatud reeglite ning nendega haakuva nõustamis- ja järelevalvesüsteemiga
• lapsevanemate rolli suurendamine õppeprotsessis ja sisus kaasa rääkimisel
Allikas: Riigikogu istungi stenogramm

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)