Eesti tulevane immigratsioonipoliitika

PRIIT KUTSER,      08. detsember 2004


Eesti vajab konkreetset immigratsioonipoliitikat mitte kümne või viieteistkümne aasta pärast, vaid juba täna. Praegust sisserändekvooti, milleks on ligikaudu 700 immigranti aastas, ei täideta, mis on kahetsusväärne.

Me peame tegutsema nüüd, kuna varsti on hilja ja see „varsti" tähendab viit kuni kümmet aastat. Varsti on hilja, et saada valgeid immigrante, mis oleks praegu veel võimalik, kui me vaatame teiste Ida- ja Lõuna-Euroopa riikide elatustaset. Eestile võiksid ideaalselt sobida sellised maad nagu Rumeenia ja Bulgaaria. Miks mitte ka Serbia ja Montenegro ning Makedoonia.
Ukrainast ja Valgevenest annaks veel immigrante sisse tuua, kuid peame siinkohal arvestama asjaoluga, et need immigrandid ühinevad meie praeguse venekeelse kogukonnaga. Ma olen seisukohal, et antud kogukonna suurenemist me ei soovi, kuna meil on nende Eesti ühiskonda integreerimisega piisavalt tegemist.

Pilk Ida-Aasiasse
Teine koht maailmas, kuhu võiks pilgu pöörata, oleks Ida-Aasia ning riigid nagu Hiina ja Põhja-Korea. Newsweeki andmetel lõpetab Hiinas ülikoole sadu tuhandeid noori, kes ei leia erialast tööd oma kodumaal. Samuti Põhja-Korea, kuna sealt on immigrante kergem saada. Põhjakorealased on töö leidmisel lootusetus olukorras, kuid on ise töökamad ja distsiplineeritumad kui aafriklased.
Samuti võiks kõne alla tulla vietnamlased enam-vähem samadel põhjustel kui korealasedki.

Hoidugem muhameedlastest ja aafriklastest
Me peame õppima Lääne-Euroopa vigadest ja hoiduma muhameedlaste „impordist" nii kaua, kui see on vähegi võimalik. Kui üldse neid vaja peaks olema, siis kõne alla tuleksid vaid albaanlased ja bosnialased.
Samuti ei ole mõtet tekitada suuri rassilisi pingeid ja tuua sisse aafriklasi. Olen täheldanud, et valged suhtuvad asiaatidesse veidi paremini kui aafriklastesse.
Selleks et vältida immigrantide seas inglise või vene keele kasutamist ühiskeelena, peame tooma immigrante võimalikult erinevatest piirkondadest ja väikeste rühmadena. Seeläbi sulanduvad nad meie ühiskonda kergemini ja seda tõenäolisemalt hakkavad nad ühiskeelena kasutama just eesti keelt.
Teine variant on tuua immigrante võimalikult kaugelt, et neil poleks võimalik kogu aeg kodumaal käia, kuna see halvendab integratsiooni.
Võtame USA näite. Varasemal ajal voolasid sinna kokku immigrandid Euroopast, Aasiast ja Aafrikast. Nüüd räägivad nad kõik inglise keelt, kuna side kodumaaga on nõrgaks jäänud või siis olematuks muutunud. Praegu on latiinodega aga teistsugune olukord. Mehhiko, Kuuba ja Kesk-Ameerika on nii lähedal, et inglise keel ei saagi neile põhiliseks suhtluskeeleks.
Kokkuvõtteks, antud teema on mulle väga põnev ning loodan, et diskussioon ja konkreetsed tegevusplaanid töötatakse välja lähimal ajal. Kindlasti tahaksin ka ise selles protsessis aktiivselt osaleda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)