Kui tõerääkimine on vihakõne

 Siin on kõike eelnimetatut. Elu on siin lakkamas, elatakse inertsist ja instinktist. Absurdiühiskonna suunav ja juhtiv jõud Reformierakond on rahvast õpetanud ja harjutanud, et ega ministrid ei peagi tööd tegema. Pane ministripostile või kännukukk, peaasi et laulda oskab.

 Miks ei peaks siis reformarite usin õpilane Jevgeni Ossinovski uimas rahvale vaheldust ja meelelahutust pakkuma? Isandparteil ju rasked ajad, ega sotsidelgi kerge ole. Reitingud kukuvad kolinal, „suurepärase koalitsiooni“ lõpp ei ole kaugel. Aga isandparteil on jälle mõni suurvargus lekkinud – koalitsioon peab ühte hoidma. Ees terendab Jordaania, Utah' jt afääride ilmsikstulek. Ei ole kerge riiki valitseda, kui oled varas ja valetaja. Pettusepärmi peal üles kasvatatud Cicerodel – (on's vaja nimesid nimetada?) nomina sunt odiosa ['nimed on vihatavad', nimed jäägu nimetamata] – on järjest raskem eelkäijate ja omaenda valesid, kuritegusid, tegematajätmisi jne kõnemulina ja liiva pealekaapimistega varjata. Aga nad teevad seda jätkuvalt, sest see ongi nende töö.

Heitkem pilk nende töö tulemile – praegusele Eestile:

 – Eesti majandus on nn masust saati seisakus, kasv on statistiline. Eksport langustrendis, kaubavahetuse bilanss negatiivne. Transpordikäive drastiliselt vähenenud (raudteel ligi 50%).

 – Eesti põllumajandus sai uue nimega ministeeriumi – Maaeluministeeriumi – õigustatult, sest põhilised põllumajandusharud on välja suretatud. Seakasvatus – kaugeltki mitte seakatku, vaid „valitsuskatku“ tõttu – on hävitatud aastateks. Piimatootmine on hävitamisel, sest tootmishind ületab juba pikka aega turuhinda. Ainsana Euroopas on meie „asendamatu“ valitsus keeranud põllumeestele selja. Näib, et on võetud isegi hoiak: pole põllumajandust, pole probleemi, sest Euroopas liha ja piima küll… Ja nii toimuvadki Eesti külades (juba ka väiketaludes) searoimad ja lehmad tõstavad hädakisa. Valitseb tänane külaõudus: sigade ülestõusmine ühishauast, tõuloomade hädatapp, vaevaga ehitatud moodsate farmide tühjumine, inimeste lootuste-ootuste kokkuvarisemine. Kas ei peaks seda uue „ajaloo iluna“ kirjeldama mõni uus Viivi Luik?

 – Eesti on ühiskonnatu riik: nõukogude ühiskond on hävitatud, uut pole tekkinud. Rahvakihtide vahel on ebaloomulikult suured pinged, vastuolud, rahulolematus. Valitseb ebaõiglus ja ebavõrdsus, mis tsementeerub üha enam. Ei loodetagi, et see võiks muutuda, et sündida võiks õiglus- ja õigusriik.

Töötegijate arv on vähenenud 100 tuhande võrra, ametnikearmee kasvanud 140 tuhandeni. Jätkub tööjõuliste väljaränne. Mingit aktsepteeritavat riigi- ja haldusreformi ei tule ega saagi tulla.

 – Suhted Venemaaga on enneolematult halvad. Teadagi, peapõhjus seisneb Venemaa välispoliitikas. Aga väikeriik Eesti on kaotanud Soomele ja teistele Põhjala riikidele omase ettevaatlikkuse ja alalhoidlikkuse, on igati vinti üle keeranud (mis on meie praeguse raske majandusseisu peapõhjusi). USA lennukid meie taevas võivad kaugtulevikule mõeldes olla miraaž. Kuidas elada kõrvuti säärase naabriga nagu Venemaa, seda ei soovi meie arrogantsed ja vastutustundetud lapspoliitikud põhjanaabritelt õppida. Ja miks peaksidki nad kelleltki midagi õppima, veel vähem vastutama?

Kakskümmend aastat on Reformierakond Eesti riiki hävitanud. Väikeste tõrgete ja tagasilöökidega. Viimased kümme aastat on nad seda teinud ISEHAKANUTENA. Ja valitsevad edasi – kuniks tõerääkimine, iseseisev mõtlemine ja selle väljendamine on kvalifitseeritud vihakõneks. Kiidukõnesid ärgu praegused valitsejad lootkugi. „Kes valetab, see varastab“, „Varga peas põleb müts“ – need on põliseestlaste vanasõnad. Lähtugem nendest.

 Head sügise algust! Valgust!

 ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |